INTERVJUU | Alar Hutrov: treening ja kaine mõistusega tegutsemine viib võiduni, nii spordis kui sõjas

-Alar Hutrov | Foto: Aleksandr Abrosimov/Yakuza Fight

Laupäeval, 27. aprillil toimub Helsingis põhjanaabrite suurima vabavõitlusliiga üritus Cage 47. Võistlustel lähevad puuri kaks eesltast, spordiklubi Englas sportlased Sten Saaremäe (4-1) ja Alar Hutrov (4-1). Just Hutrovi matš 2017. aasta IMMAF-i amatööride MM-i hõbemedalisti Joel Arolaineni (0-0) vastu avab laupäeval võitlusõhtu. Spordiklubi Englas esindav Hutrov leidis enne tähtsat matši aega, et Fightsports24.ee portaalile põhjalik intervjuu anda.

Kuidas Sa võitlusspordi juurde jõudsid?

Esimeste treeningutega alustasin ajal, kui õppisin Sõjakoolis. Ott Tõnissaar käis toona meile nädalas korra või kaks trenne andmas. Tõsisemalt hakkasin treenima 2012. sügisel, kui liitusin Võimlaga. Esimest korda võistlesin vabavõitluses 2013 märtsis, 3D liigas. Tegin kaks matši ja võitsin alistustega mõlemad.

Saite koos Sten Saaremäega vastu tahtmist “üleöö” profivõitlejateks. Räägi, kuidas see lugu oli.

Võistlesin Raju 14-el lätlase Vitalijs Melnikovsi vastu, kes oli varasemalt võistlenud profireeglitega. Meie tegime küll amatöörmatši, kuid rahvusvahelise alaliidu IMMAF-i reeglid olid sellised, et meil ei lubatud amatöörvõistlustel enam võistelda. Valmistusime toona 2015. aasta Euroopa meistrivõistlusteks. Tegime Kaupo ja Steniga koos kõvasti trenni, teadmisega, et lähme euroopakatele võistlema. Kui otsuse teada saime, oli pettumus ja motivatsioonilangus ikka väga suur. Istusime Oti ja Steniga maha ja arutasime, millised võimalused karjääri jätkamiseks on. Laual oli võimalus profiks hakata või jätkata  amatöörides teadmisega, et ühelegi tiitlivõistlustele, sealhulgaks ka Eesti meistrivõistlused, me enam minna ei saa. Nii meist profid saidki, amatöörkarjääri recordiks jäi mul 11 võitu, 5 kaotust ja 2 viiki.

Kas mõtled vahel ka sellele, mis oleks saanud, kui Sind ei oleks amatööridest “välja visatud”?

Eks sellised mõtted vahepeal ikka käivad peast läbi, aga nende külge ei saa jääda. Olen tiitlivõistlustel Kaupole kaasa elanud. Teadmine, et ta on seal ja teeb häid tulemusi, on selline kindlustunde andja, et ma oleks võinud ka seal päris hästi hakkama saada. Minu eesmärgiks oli ikkagi amatöörina saavutada võimalikult palju. Mõnes mõttes profiks minek elavdas enesetunnet, kuna pettumus euroopakate pärast oli väga suur. Tekkis uus siht – minna proffi ja seal endale nime hakata tegema.

Alustasid profikarjääri 2016. aasta oktoobris, esimeseks vastaseks oli Mantas Selvenis. Mis meenub, kui vaatad tagasi esimestele profimatšidele?

Profidebüüdist on meeles see, et ööl pärast matši ärkasin kusagil 4-5 paiku hommikul üles. Adrenaliin oli üle läinud ja mu parem jalg valutas nii hullult, et ärkasin selle peale üles. Võitisn leedukat kohtunike ühehäälse otsusega, tabasin teda low kickidega nii tugevalt, et ta ei tahtnudki enam väga püsti tõusta. Teises profimatšis võitlesin Yakuza Fight 3 üritusel itaallase Elio Caiaffa vastu. Ta üllatas mind algul, tabades tugevaid low kicke. Sealt edasi tekkis klintši olukord, kus ta proovis giljotiini teha. Minu jaoks oli see märguanne, et löön puusa alla ja kaela tugevaks, sain ta slamiga maha ning läksin agressiivselt löökidega peale, mis tõid ka võidu.

Seejärel kaotasid lätlasele Danik Vesnenokile teise raundi sirge käelukuga.

Kuni alistuseni oli mul kindel tunne, et olen võitmas. Tundsin ennast maas hästi ja ei näinud põhjust püsti tõusta. Eks oht oli alati olemas, aga olin toona üsna kindel, et suudan seda vältida. Löögisurve pealt oli mul hea ja tabasin teda hästi. Tundsin, et kohe-kohe annan talle vajaliku tabamuse ja võidan. Enamus tema alistuse katsed ma panin kinni, aga see üks tuli läbi ja kaotasin.

Pärast kaotust oli pettumus loomulikult suur. Motivatsioon tõusis, järgmises matšis Maxime Giacalone vastu läksin ringi teadmisega, et mitte mingil juhul ma kaotada ei tohi. Enamus matšist möödus püsti lööke vahetades. Alguses ta proovis ja ka viis mind mitu korda maha, aga sain püsti tagasi. Eredalt on meeles selle matši esimese raundi lõpp, kui mõtlesin, et täitsa pael, mis vend nüüd vastaseks toodi – kaotasin avaraundi kindlalt. Tundus, et jätsin esimesse raundi väga palju energiat, aga selgus, et paagis üht-teist veel oli. Teises raundis suutsin ise tempot kontrollida ja kolmandas ka kindlalt, võitis kohtunike ühehäälse otsusega. Matši lõppedes olin nii läbi ja jalad olid nii kutud, et sain ainult Oti abiga ringist välja tuldud.

Viiendas profimatšis võistlesid üritusel Warrior Fight 4 ja võitsid kohtunike ühehäälse otusega leedukat Zygimantas Linauskast. Mida sellest võistlusest mäletad?

Üritus meenub positiivsena, korraldus oli okei, matšid huvitavad, kõikidele võitlejatele olid toodud võrdväärsed vastased. Oma matšist mäletan, et oli tehniliselt väga ebamugav vastane – pikk, vasakukäeline kickpoksija. Alguses proovisin temaga lööke vahetada, aga sealt selgus kiiresti, et seda siruulatust ma üle ei mängi. Panin oma maadluse tööle ja enamus matšist möödus nii, et mina olin peal ja tema all.

Kui palju Sa nende meeste tegemisi jälgid, kellega oled matše teinud?

Danik Vesnenoki, kellele ma kaotasin, hakkasin jälgima. Tahtsin teada, mis mehega tegu on. Matši eelselt tema kohta palju ei uurinud ja sinna läks ka palju kaduma.

Mis mees lätlane siis on?

Ta on selline noor ja arenev võitleja – julge pealehakkamisega, kes üheski olukorras ei karda kaotada. Võitleb ilusti lõpuni, mida näitas ka meie matš. Ütlen ausalt, et ma ei ole kedagi nii palju ja nii tugevalt maas löönud, aga ta ikkagi suutis sealt läbi tulla, see oli tema poolt päris hea.

Raju aegadel toodi päris palju vastaseid Lätist, miks lõunanaabrid Sind võistlema pole kutsunud?

Ma ausalt öeldes isegi ei tea miks, võib-olla on kutsutud. Seda peab Otilt küsima. Eks me ise hoia rohkem põhja poole seda silma, Cage ja Carelia Fight üritustele Soomes, võib-olla ka sellepärast.

Millega Sa spordiväliselt tegeled?

Hetkel olen lapsehoolduspuhkusel. Varasemalt töötasin Kaitseväes, kuid liikusin üle Kaitseliitu. Auastmelt olen leitnant ning ametikoht oli kompaniiülem/instruktor. Olen ka Afganistaanis missioonil käinud.

Mis Su ülesanne Afganistaanis oli?

Missioonil oli pointman ehk jao esimene liige, peamiseks ülesandeks oli radade puhastamine.

Kas vaimselt sõtta minek erineb puuri minekust?

Ei, otseselt ei erine. Treening ja kaine mõistusega tegutsemine on see, mis võiduni viib. Nii spordis kui sõjas. Paanikaks ruumi ei ole.

Teed nüüd Soome suurimas MMA liigas debüüdi, amatööride MM-i hõbeda, Joel Arolaineni vastu. Mis tundega matšile vastu lähed?

Tunne on väga hea, ootan väljakutset suure huviga. Mul on hea meel, et on tugev vastane, kel on suur nälg võtta oma esimene võit proffides. Olen Arolaineniga varasemalt kahel korral ka kohtunud. Esimene matš 2013. aastal Carelia Fightil jäi mul kogemuse taha, olin ainult aasta MMA-ga tegelenud, olin tookord hädas kõigega. Teine kord kohtusime 2014. aasta Soome lahtsitel meistrivõistlustel poolfinaalis. Olin veerandfinaalis üht teist soomlast juba võitnud. Minu poolt oli parem esitus, suutsin paremini lüüa ja sain pihta talle. Sain tema poolsed maadlusrünnakud seisma panna ja enda omad lõpuni viia. Mõlemad matšid küll kaotasin alistustega, esimeses kohtumises oli tema väga hea töö, et ta giljotiini mulle peale sai, aga teises matšis ma ise pooleldi ronisin sinna lukku sisse. Tal on karate taust, aga muidu on ta stiil üsna sarnane minu omale. Ta on püsti hea, maadluskaitse on hea, tuleb ise ka maadlema hea ajastusega ja maas on kindlasti ohtlik vastane.

Alar Hutrov – Joel Arolainen Carelia Fight IX 07.09.2013

Alar Hutrov – Joel Arolainen 2014 Finnish Openil

polar.com

Kommenteeri