INTERVJUU | Ott Tõnissaar: meil on oskusi ja teadmisi, et viia sportlasi tiitlivõistlustel tippu ja hoida neid seal

Ott Tõnissaar | Foto: Kris Süld

Sportlik vabavõitlus ehk MMA (ingl. Mixed martial arts) on maailmas üks kiiremini arenevamaid spordialasid, suurim profiliiga UFC püsitiab pidevalt uusi vaatajarekordeid ja liiga omanikud saavad avalikult rõõmustada 700 miljoni dollarise aasta kasumi üle. Hästi läheb ka teistel profisarjadel, aina nimekamaid võitlejaid püüavad enda ridadesse nii Bellator, One FC kui ka Pro Fight League.

Järjest enam tõstab pead ka amtööride MMA, mida reguleerib rahvusvaheline alaliit IMMAF (International mixed martial arts federation), toimuvad nii euroopa, kui ka maailma meistrivõistlused amatööridele, loodetavasti pole kaugel aeg, mil MMA võetakse ka olümpiamängude kavva. Fightsports24.ee istus maha Eesti sportliku vabavõitluse liidu juhatuse liikme, endise profivõitleja ja üritustesarja MMA Raju peakorraldaja ning praeguse spordiklubi Englas treeneri Ott Tõnissaarega, et arutada, mis seisus on spordiala Eestis ja milline võiks olla tulevik.

MMA sai Eestis alguse kahetuhandetate alguses, kui esimesed entusiastid treeningutega alustasid. Vändrast pärit Tõnissaar harrastas lapsepõlves karated ning Tartusse ülikooli tulles hakkas tegelema MMA-ga. “Kui ma Tartusse ülikooli tulin, siis siin juba tegeleti asjaga. Esialgu ma küll rohkem maadlesin ülikooli Akadeemilises spordiklubis, aga vahepeal sattusin ka MMA trennidesse, kui siis ükshetk tekkis võimalus üks matš pidada ja sealt see lend alguse sai.”

Eesti esimene MMA profimatš leidis aset 12. novembril 2006 aastal Red Bull Fight Night 1 ürituse raames. Tõnissaar võitis tolles matšis Indrek Raatsi käelukuga esimeses raundis. “Jah, esimene profimatš see oli, teada olevalt, mis oli siis alaliiduga koostöös, normaalse reeglikomplektiga korraldatud. Võib-olla kusagil Ida-Virumaal oli mingisuguseid põranda aluseid profimatše ka varem peetud aga nendest me lihtsalt ei ole teadlikud.”

Millises seisus oli kohalik alaliit 2006 aastal ja kas tol ajal MMA-ga tegelejaid vaadati kuidagi viltu ka, et sa käid kusagil kaklemas?

Eks arvajaid oli igasuguseid, inimesed on erinevad. Kohalik alaliit oli sarnases seisus nagu ta on tänagi – hunnik entusiaste, kes tegid ihu ja hingega tööd, oma parema äranägemise järgi ja nii see on ka täna. Praeguseks on palju rohkem inimesi seda sporti teinud ja need inimesed, kes seda sporti teavad on meie juurest erinevatesse eluvaldkondadesse edasi läinud ja seda enesetõestamist ei ole enam nii palju, et mis see MMA on, kas see on kaklus või midagi kolmandat. Hiljutised medalid tiitlivõistlustelt, Helin Paara kuld ja Kaupo Kokamängi hõbe euroopa meistrivõistlustelt on aidanud luua positiivset kuvandit. Inimesed vaatavad, et on olemas rahvusvaheline organisatsioon, toimuvad tiitlivõistlused ja meil õnnestub sealt medaleid tuua. Üha rohkem on hakatud aru saama, et see on päris sport.

Tol ajal, kuna ala ei teatud, siis kõik matšid olid nagu tõestamis-matšid, et seda spordiala kaardile panna. See ei olnud nii planeeritud, aga see järjest nii läks. Alguses ei teadnud keegi MMA-st mitte midagi, siis tuli minu esimene matš Indrek Raatsi vastu. Ma mäletan, et kas me püsti üldse mõne löögi vahetasime, läksime maha ja siis järsku oli kogu saalis vaikus, keegi ei saanud midagi aru, miks nad seal kahekesi maas on. Alguses oli maadlusosa, ühtegi lööki ei olnud ja kui siis hakkasid maas löögid tulema, siis inimesed hakkasid aru saama, et ikka veel võitlevad! Ja siis kui tuli käelukk, siis oli jälle vaikus – mis nüüd juhtus? Inimesed tulid vaatama ja ei saanudki aru. Oldi harjutud vaatama poksi ja kickpoksi, mõlemad löövad ja üks kukub – lõpp. Oldi harjutud nägema maadlust, keegi peab suure kaarega lendama ja kui üks on allpool ja seljaga vastu matti, siis on matš läbi. Kõik ülejäänud oli segapudru ja see esimene matš oligi, et lihtsalt näidata mis asi see on, mida me teeme. Tol hetkel me seda nii ei mõelnud, aga tagant järgi see nii tuli välja ja tõi avalikusele selle asja rohkem ette.

MMA tuli mingis mõttes Eestisse tagurpidi, oleneb kuidas vaadata. Kõigepealt tuli profisport, kuna see on kõvasti atraktiivsem, siis kõik, kes tegelesid, hakkasid kohe profimatše pidama, kaasaarvatud mina ise. Kui profisport jõudis mingisugusesse stopp-punkti, mis oli ka Raju lõpuaeg, siis parallellselt sellle profispordi lõpuga hakkas arenema amatöörsport. Minu oma matšid nägid ka nii välja, et kõige pealt tegin profimatšid ja siis hakkasin amatöör matše pidama, tol ajal sai neid niivisi risti-rästi teha. Täna oleme kohas, kus on korralikult peale kasvamas juuniorsport, mis tähendab seda, et 16-17 aastased poisid võistlevad aktiivselt. Neil on ka eraldi juuniorite kategooria Eesti meistrivõistlustel ja see on ka koht, mida paljud klubid sihivad, et kus neid lapsi ja noori kasvatada. Tegelikult ma tean, et klubides on ka nooremad olemas, aga neile pole veel seda õiget võistlusformaati ja reeglitekomplekti olemas, aga ma ise ütleks, et täna me oleme heas kohas. Erilist head meelt teebki, et noorte osa on arenemas, sest reaalsus on see, et kui sa tahad spordis jõuda kaugele, siis sa pead juba alustama noorena või tegema noorena mingit teist sporti. Kui tulla 18-aastaselt saali ja öelda, et ma nüüd tahan saada maailmameistriks – see on päris keeruline olukord.

Kuidas Raju aegadel matšide kokkupanemine toimus?

Matšide kokkupanek toimus tutvuste pealt. Iseenda seisukohalt, vahepeal tekkis selline skisofreeniline tunne, et ma panen iseendale matše paika. Mõnikord tundus tavaline, aga mõnikord oli väga kummaline ja siis sa pead argumenteerima seal mõne teise treeneriga, et kui hea sa siis ise oled ja kui hea tema siis on ja kas on ikka sellel matšil mõtet. Nii ta käis ja käib tänagi. Seda glamuuri me näeme ainult väga-väga tipus, madalal tasemel seda matšide kokku paneku suvalisust, ära jäämist, toimumist, asendamist, seal juures sellist sportlaste halvasti kohtlemist, seda ikka jagub kõvasti. See on ka põhjus, miks mulle täna amatöörsport niivõrd palju rohkem meeldib, sest profisport on ikkagi äri ja seal panebki lõplik palgapäev inimeste otsused paika. Amatöörspordi eesmärk ongi selgitada üks üheselt välja parim sportlane, on olemas turniirid, kindlad kuupäevad, kõik saavad kokku, hakkavad mürgeldama ja lõpuks üks vend tuleb välja sealt ja nii ongi.

Ott Tõnissaar Raju 13 | Foto: MMA Raju

Näiteks Rajul võistlenud lätlaste ja leedukatega oli pull värk see, et sa võisid matši kokku leppida, aga sa kunagi ei teadnud, kes sealt tegelikult vastu tuleb, võisid valmistuda matšiks ja kaalumisele eelnenud pressikonverentsil tuldi öeldi: “see vend ei saanud tulla, me saatsime kellegi teise” ja siis nii oligi, sest raha kellelgi ei olnud, et kaugemalt professionaalsemaid vastaseid tuua. Sagedane oli ka see, et vassiti meeste tausta kohta. Näiteks ühel Rajul, 2010 aastal pidin justkui võistlema taipoksi taustaga mehe vastu, olime selleks päris pikalt valmistunud ja kui vastane (Nikita Petrovs, Tõnissaar võitis matši II raundi kolmnurk-kägistusega – toim.) ringi jalutas, me nägime, et mehel on seljas Läti maadluskoondise dress. Tol hetkel mõtlesin, et “mida pekki!?” ja selle paari minutiga, mis me puuri jalutasime, ma pidin välja mõtlema, mida ma siis nüüd teen.

Kas Sinu hinnangul on Balti regiooni võitlusspordis ka matšide fikseerimist? Esimesena tuleb meelde Alik Tseiko viik 2015 aasta King of Kingsil.

Eks oht, et selliseid asju võib juhtuda, on olemas. Selle organisatsiooniga me enam täna koostööd ei tee, me küll üritasime vahepeal lepitust leida aga ei tulnud välja. See oli tõesti väga kummaline olukord, punktikohtunikud andsid võidu Alikule ja siis ilmus välja kusagilt seltsimees, kes ütles, et “ei, selle matši tulemus on viik”. Me püüame ühelt poolt alaliiduga seda välistada, koolitada oma inimesi mitte tolereerima sellist asja ja mitte oma sportlasi saata sellistesse kohtadesse võistlema, sest senikaua, kuni sportlased sellistesse kohtadesse võistlema lähevad, nii kaua selline asi püsib töös.

Teisalt võitlussport on ka subjektiivne, sest me sentimeetreid päris ei saa mõõta. Kuskilt maalt on mängus selle kohtuniku kogemus, tema nägemise täpsus ja see ka määrab. Eks neid piiri pealseid olukordi on küll ja küll, ega alati ei saa öelda, et mõni metsa läinud otsus oleks olnud pahatahtlik. Sellepärast ongi matšil kolm kohtuniku, kui oleks üks ainult siis tõenäosus, et tema kuskilt mingi nurga alt näeb seda asja kummaliselt on suurem, et kolme peale võiks see asi justkui õigem välja tulla. Need olukorrad, kus asi on piiri peal ja kus matš ongi piiri peal, neid ongi raske hinnata ja sa peadki suutma hinnata, et kui palju tugevaid lööke läks pihta ja palju kellegi domineerimisaega tuli ja see ongi päris raske töö. Niiet alati need kummalised otsused ei ole kellegi vandenõu, peab lihtsalt leppima et nõnda lihtsalt juhtub selles spordis.

Kuidas sündis otsus lõpetada MMA Raju korraldamine?

Ühelt poolt ma tahtsin ise sporti teha, teisalt ma olin Rajusse niivõrd palju oma elu ja energiat sisse pannud. Kui ma sellega sellisel kujul oleksin jätkanud, sellises formaadis, siis see oleks hakkanud minu enda elu ja tervise peale käima, sest selle asja läbi viimine nõudis palju aega ja energiat. Mul oli väga palju abilisi, ma ei ürita jätta muljet, et ma üksi käisin ja tegin. Eesti MMA-s on inimesi, kes on tulnud nii nõuga, jõuga, rahaga, kõigega appi, on olnud väga absurdseid olukordi, kus öösel kell 3 helistad, et on vaja abi ja inimesed tulevad. Mingil hetkel see initsiatiivi hoidmine ja see tempo hakkas üle pea kasvama.

Sellest aga kasvas väga tore asi välja, esiteks ma sain ise sporti teha (Tõnissaar hakkas peale Raju lõpetamist täiskohaga sportlaseks – toim.) ja teiseks, mingis mõttes on mul hea meel, et sellise profispordi kultus ära lõppes. See nüüd annab olemas olevatele amatööridele natukene selgemalt ja rahulikumalt võimaluse teha sporti ja jahtida enda eesmärke, sest muidu vaatasid kõrvalt Raju ja isegi kui sa teed amatöörsporti ja kuskil on olemas amatööride euroopa meistrivõistlused, siis milleks pürgida sinna, kui selline trall käib kodus. Toredam on Rajule minna, kus on fännid ja publik, varsti makstakse natuke raha ka, summad muidugi ei olnud üldse mitte suured aga ikka toredam, kui tasuta vastu pead saada. Võib-olla keegi vaidleb vastu, aga Raju oli asi omas ajas ja õigel ajal sai sellele joon alla tõmmatud.

Kuivõrd edukas oli Raju majanduslikult, miks keegi pärast Sinu tippspordile keskendumist asja üle ei võtnud?

Majanduslikult oli see nagu kivist vee välja pigistamine, oli üritusi, kus joone alune jäi ikka väga punaseks, oli olukordasid, kus sponsorid maksid kinni meie võlgasid. Muidu me olime okeid poisid, me pidasime oma sõna, tundsime kellaaegu ja rahanumbreid. Me proovisime vältida olukordi, kus me oleme võlgu kellelgi, aga ühe üritusega läks ikka väga hapusti ja siis tuli üks hea inimene appi. Seda edasi tagasi eelarvega sagimist ja igasuguste diilide välja kauplemist oli palju. Kuna see oli uus ja värske asi ning seda oli põnev teha, siis päris palju asju tehti tasuta ära, igasugustes videotiimides ja asjades, kus tuldi entusiamiga kaasa.

Täna sellist asja samades tingimustes ära teha oleks päris keeruline. Täna peaks seal olema mingisugune muu mõttelend ja kuna väga palju neid asju põhines mu enda kontaktidel siis oli väga keeruline anda seda asja üle. Kui istuti kuhugi laua taha ja ma proovisin tekitada neid olukordi kus ma saadan kellegi teise kuhugi laua taha siis lõpuks oli ikkagi nii, et “miks Ott täna ei tulnud?” ja sinna see nagu sellisel kujul läks. Ma ei välista, et midagi kunagi võib tulla, aga ma ei näe, et see tuleks minu juhtimisel ja sellisel kujul. Ma võin jagada enda kogemusi, kui kellelgi on entusiasmi sees, aga minu tänane elu on ikkagi siin (Aardla maadlussaalis – toim.) saalis.

Ma olen igasuguseid selle spordi külgi näinud ja proovinud. Ma olen ise seda sporti teinud, olen promonud seda sporti, olen osalenud rohujuuretasandil selle spordi korralduses, reeglite välja töötamises, kohtunike, meedikute välja koolitamises. Ma arvan, et nüüd mõneks ajaks on rahu sellega, et on olemas treeningsaal, kus ma ise olen treener ja nüüd ongi minu roll see, et nendele poistele anda nii palju edasi, kui ma ise olen neid asju kogenud, et nende tulemused oleksid suuremad, kui minu omad.

Kas praegu oleks Eestis turgu ainult MMA üritusele, erinevaid võitlusspordi üritusi korraldavaid sarju on ju teisigi?

Ma arvan, et ikka oleks, sest puur annab sellele oma jume juurde. MMA on teistsugune spordiala ja juba tol hetkel oli näha, et mõni aasta tuli neid üritusi nagu seeni pärast vihma ja nad ei võtnud meilt seda publikut ära. MMA üritused on ikkagi piisavalt teistsugused oma olemuselt, et suuta konkureerida püstivõitlus sarjadega ja konkurentsis ilusti hakkama saada.

Kas eestis on hetkel piisavalt MMA sportlasi, et ainult MMA sarja või üksikuid üritusi korraldada?

Profisarjana kindlasti mitte, pigem jah üksikuid üritusi, kus võistlevad ka meie tublimad amatöörid. Täna on selles spordis nii, et amatööride ja profide vahele on tõmmatud väga selge joon, sellel päeval, kui sinust saab MMA-s proff, ei ole sul kunagi enam tagasiteed amatööridesse. Sel päeval kui sa teed oma esimese profimatši või isegi kui sa teed amatöör matši sellise vastase vastu, kellel on olemas profirecord, mis siis, et see on amatöörmatš, siis sinust saab proff ja tsaupakaa. See on see kuidas Sten Saaremäe ja Alar Hutrov sattusid väga varakult profimaailmasse, ehk kui oli see uute reeglite tegemise aeg siis me lihtsalt jäime hammasrataste vahele. See oli päris segane aeg, ma tean, et seal mõned mehed tehti puhtamalt korda, mõned natuke räpasemalt – kustutati need vanad recordid ära aga oli mis oli.

Me oleme rahvusvahelise alaliiduga vaielnud selle üle. Ühe käega nad nagu promovad sporti ja ütlevad et me lükkame kuidas iganes võimalik, aga kui me selgitame, et väikses Eestis sellega, et te Steni ja Alari amatööridest välja viskasite, te viskasite meie spordi 10 aastat tagasi. On olemas mehed, kes on nii palju tööd teinud ja teie ütlete ei – teie enam ei saa, et see neile pähe ei mahu. Seal on väga palju suurriike ja suurriikide esindajaid ja nad nagu ei adu ära seda, kuidas siin saalis võibki käia töö ühe või kahe inimesega, me valmistamegi neid ette ja nende peale ongi kogu tähelepanu pandud.

Kui Sten Saaremäe ja Alar Hutrov oleksid veel amatöörid, kas alaliidul oleks võimekust ka kolm sportlast tiitlivõistlustele välja saata?

Jah, oleks! Ma arvan, et see aeg ei olegi kaugel, kus neid hakkabki siit rohkem välja minema. Kui noorte pealekasv samasuguse lainena jätkub, nagu ta praegu on jätkunud, siis ma arvan, et paari aasta pärast lähebki suurem tiim. Eks seal ole raha küsimused ka, aga taseme mõttes on Kaupo (Kokamägi) näide. Me oleme piisavalt palju neid matše vaadanud, seal võistleb ka inimesi, kellega me oleme muidu kokkupuutunud ja kelle taset me teame. Meil on oskusi ja teadmisi selleks, et viia mehi tippu ja ka hoida neid seal tipus.

Ott Tõnissaar ja Kaupo Kokamägi | Foto: Eesti MMA Liit

Kui palju sinu kogemusel hinnatakse IMMAF-i tulemusi välismaiste promootorite poolt? Kas võib olla reaalne, et Kaupo Kokamägi on mõnele promootorile silma jäänud oma EM-i hõbedaga ja tuleb pakkumine minna profiks?

Sellel tasemel neid profipakkumisi väga ei tule, selleks sa pead ikkagi olema täitsa üleval otsas MM-il. Muidugi matši pilt ka, matši pilt peab olema atraktiivne ja müüma. Ma arvan, et täna on Kaupo väga õigel teel, et ta sinna profimaailmasse ei lähe. Pole mõtet minna profimaailma, kui sa ei suuda amatöörides seda tippu ära vallutada ja silma jääda, sest see on juba paljudel käidud rada, see esimene silma jäämine on väga raske ülesanne.

Kas võib tulevik olla selline, et meil on amatöörsportlased, kes võidavadki medaleid, võistlevad terve karjääri amatöörides ja ei lähegi profiks?

Jah, on küll. Proffi sa pead minema väga kindla ideega, seal peab olema karakterit, seal peab olema väga konkreetset stiili. Ma näen küll, et on olemas viiekordne Euroopa või maailmameister, kes ütlebki et ma ei taha minna proffi, mul ei ole seda geeni, et sinna minna.

Kas MMA olümpiamängudel on reaalne?

Ma arvan, et see on reaalne, ala atraktiivsus on piisavalt suur. Muidugi see poliitika ja lobi seal ees on räme, mis tuleb ära teha, aga kui sisulises mõttes mõelda, siis ma näen, et see on olümpia ala, sest ta kunagi ju on olnud (Pankration), võiks ju uuesti olla.

Kuidas on Eestis mänedžeri töö jaotatud?

See sõltub sportlasest, Steni ja Alari asjadega tegelen mina. Kes teiste asjadega tegeleb, seda ma isegi ei tea päris täpselt.

Mis suund on Alari ja Stenuga matšide saamiseks?

Kus iganes saab, see matšide saamine on niivõrd raske töö. See oli ka see, kus tuli minu lõpetamise otsus. Ma tegin esimese aasta ära, siis käisin õlaoperatsioonil, õlg sai viis pluss korda ja no ei jäänud ükski matši pakkumine pidama. Neid võimalusi ja vastu võetud pakkumisi versus loobumisi oli nii palju, et lõpuks lihtsalt olin väsinud sellest. Steni ja Alariga on nii, et me kraabime, kus iganes võimalik on ja mis vähegi pakutakse, tuleb vastu võtta, sest siit Eestist välja saada ei ole lihtne.

Kas on olnud märkimisväärseid pakkumisi, mis on naplit toimumata jäänud?

Suuremaid matše välisliigades on olnud küll ees, mis on kõik erandiltult jäänud ära vastaste vigastuste või haigestumiste tõttu. Diil kui selline on tehtud olnud. Need on olnud seotud Soome suurima promotsiooniga Cage. Need mehed, kes on Soomest UFC-sse läinud, on ka seal oma karjäärile hoo sisse tõmmanud, Packalen, Kuivanen, Amirkhani. Sellesuhtes Cage on hea koht kus käia ja silma paista.

Mingi hetk tahtsite Englases spordiklubi Võimlaga leivad ühte kappi panna, pikalt ju teati Tartu MMA-d just läbi Võimla, mis põhjustel see katki jäi?

See asi sai jah päeva pealt kiire lõppmängu, need kokkulepped, mis me alguses ideetasandil paika panime, need enam ei pidanud. Sealt tuligi päeva pealt meil lahutus ja nüüd on nii, et nemad ajavad oma rida ja meie siis ajame oma rida. Võib-olla ongi hea, et nii läks, on kergemaid hetki, on raskemaid hetki, aga ma ei saa kuidagi öelda, et see elu siin oleks halb või selline nagu ma ei taha et see oleks, meil on asjad hästi.

polar.com

Kommenteeri