INTERVJUU | Ott Tõnissaar: minu matš Burnelliga oli UFC peakaardi vääriline

-Ott Tõnissaar | Foto: Kris Süld

Kui teemaks kerkib Eesti MMA tuleb enamusele tõenäoliselt esimesena pähe Ott Tõnissaare nimi. Endine profivõitleja ja üritustesarja MMA Raju peakorraldaja on oma sportlastee lõpetanud ning naudib treeneritööd. Fightsports24.ee istus 34-aastase Tõnissaarega maha, et vaadata tagasi tema karjäärile ja uurida, millega mees pärast tippspordist loobumist on tegelenud.

Kahetuhandendate aastate keskpaigast kodumaise vabavõitlus spordi eestvedajaks olev Tõnissaar ei kartnud sportlasteel iseendale suuri sihte seada. Eesmärk vabavõitluse maailma esiliigasse, UFC-sse saada meie mehel siiski ei õnnestunud. Sellest hoolimata on raske ülehinnata Tõnissaare panust kohaliku võitlusspordi arengusse.

Kuidas Sa võitlusspordi enda jaoks leidsid?

Lapsest saati on see võitlemise teema tervikuna mulle huvi pakkunud. Muidugi päris täpselt ma kunagi ei teanud, et MMA on see mis ma tahan teha, aga kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, siis vabavõitlus see oli. Kuna ma väiksest maakohast, Vändrast, olen pärit, siis seal väga palju selliseid võitlustrenne ei olnud. Oli maadlustrenn ja siis mingi hetk tuli ka karate, lapsena ma maadluses käisin, aga pisikese põnnina päris täpselt ei saanud aru, kuidas see maadlus võitlemisega seotud on. Üldse ei ühendanud ära, see tuli alles kunagi hiljem. Kui karate tuli, siis ma läksin suure hurraaga sinna ja käisin väga entusiastlikult trennis. Seejärel tuli ülikooli aeg ja tulin Tartusse, siin juba natuke tegeleti MMA-ga ja siis ma aeg ajalt hakkasin sinna trennidesse sattuma, rohkem ma küll esialgu maadlesin ülikooli Akadeemilises spordiklubis. Üha rohkem hakkasin MMA trennidesse sattuma, kuniks tuli võimalus üks matš pidada ja sealt see lend alguse sai.

Sinu esimesed matšid toiumusid eesltaste vastu, 2006. aasta novembris Indrek Raatsi vastu ja seejärel 2007. aasta jaanuaris Ainar Karlsoni vastu.

2006. aasta ja Indrek Raats, jah, nime ma mäletan. Tol ajal, kuna ala ei teatud, siis kõik matšid olid nagu tõestamismatšid, et seda spordiala kaardile panna. See ei olnud selliselt planeeritud, aga see järjest nii läks. Alguses ei teadnud keegi MMA-st mitte midagi, siis tuli see esimene matš Indrek Raatsi vastu, ma mäletan, et kas me püsti üldse mõne löögi vahetasime. Läksime maha ja siis järsku oli kogu saalis vaikus. Keegi ei saanud midagi aru, miks nad seal kahekesi maas on. Algus oli maadlusosa, ühtegi lööki ei olnud ja kui siis hakkasid maas löögid tulema, siis inimesed hakkasid aru saama, et ikka veel võitlevad! Ja siis kui tuli käelukk, siis oli jälle vaikus “mis nüüd juhtus?” Inimesed tulid vaatama ja ei saanudki aru. Oldi harjunud vaatama poksi ja kickpoksi, mõlemad löövad ja üks kukub – lõpp. Oldi harjutud nägema maadlust, keegi peab suure kaarega lendama ja kui üks on allpool ja seljaga vastu matti – siis on matš läbi, kõik ülejäänud oli segapudru ja see esimene matš oligi, et lihtsalt näidata mis asi see on, mida me teeme. Sel hetkel me seda nii ei mõelnud, aga tagant järgi see tuli selliselt välja ja avalikkusele tõi selle asja rohkem ette.

Järgmine matš oli Ainari vastu, see oli siis klassikaline lööja versus maadleja. Ainar oli ikkagi tuntud mees ja Saku Suurhall, julgen öelda, et 90 protsenti publikust tuli ikkagi Ainarit vaatama sinna. Muidugi ka teisi kes seal võistlusel olid, aga minust ei teadnud seal keegi midagi. See oli raske matš, sest Ainar ei ole ju ainult poksija, ma tean et ta on ka maadelnud, nii kimonoga kui ilma. Mul tuli teda kuus korda maha viia, enne, kui ma ta maha sain ja igakord, kui mul maha viimine ebaõnnestus, siis ta karistas mind. Seal oli samasugune hetk, et kui ma ta maha sain ja ära alistasin (Tõnissaar võitis matši tagant kägistusega esimeses raundis) oli saalis haudvaikus – see oli tsenaarium, mida keegi ei osanud ette näha publiku hulgast, et see asi niipidi läheb. Pärast neid matše tuli vahele ka mõni normaalne spordimatš, kus ma sain minna oma tasemel, oma suguse mehega võimeid proovile panema, mitte ei olnud küsimus selles, et see kõik oleks olnud suure märgiga alustõdede selgitamine.

Seejärel hakkasid tulema välismaised vastased. Tuleb meelde 2010. aastal toimunud matš Nikita Petrovsi vastu, seal oli nimodi, et pidin justkui võistlema taipoksi tasutaga mehe vastu ja selleks me olime valmistunud päris pikalt. Kui lätlane puuri jalutas, siis ma nägin, et mehel oli Läti maadluskoondise dress seljas, ma mõtlesin, et mida pekki!? See paar minutit, kus me puuri jalutasime, tuli asjad ümber mõelda, et mis asju ma enam ei tee ja mida proovin teha. See matš läks teise raundi ja ma mäletan, et esimene raund ma sain seal päris normaalselt pikki päid, jäin mitu korda tema alla kinni. Ma mäletan ühte hetke, kus ma tundsin, et ta on mul peal kogu kehamassiga ja ta lõi mulle otse kolpa. Mu pea oli põrandas ja ma tundsin kuidas löök läks läbi pea, läbi puuri põranda, otse saali põrandasse. See oli nagu see ellujäämisinstinkti koht, et kas sinus on piisavalt seda võitlust sees, et proovida välja saada, mehe käest, kes ei taha, et sa välja saaksid või mitte. Tol hetkel nagu tuli välja see asi.(Tõnissaar võitis matši kolmnurk-kägistusega II raundis – toim.)

-Ott Tõnissaar | Foto: Kris Süld

Septembris 2015 alustasid esimest profihooaega, saldoks kolmest matšist kolm võitu, kas UFC paistis?

Taseme poolest paistis, aga reaalselt mitte. Ma istusin maha ja see lõpetamise otsus tuli võrdlemisi kiirelt. Üks hommik ärkasin ülesse ja mul oli see mõte peas – ei klapi enam see asi. Võtsin paar-kolm päeva mõtlemisaega ja kui olin valmis mõelnud, siis lõpetasn päeva pealt kõik oma lepingud ära ja põhimõtteliselt hakkasin järgmine päev tööd otsima. Ma ei näinud enam seost selle vahel, kui palju mina panen tööd sinna sisse, kellega ma matše pean, kuidas ma neid pean, kui vaatemängulised need on, kuidas ma neid võidan ja selle vahel kuidas ma nagu teoreetiliselt karjääriredelil edasi liigun. Ma tundsin, et neid otsuseid, kas mina kuhugi saan või ei, võetakse kusagil mujal vastu, mingitel muudel alustel.

Sinu karjääri lõpetamine jäi samasse ajajärku, kui UFC vahetas omanikku, vahetus ka peamatchmaker. Vana peamatchmakeri Joe Silvaga olite ka kontaktis?

Kontakt oli olemas, kontakte on ka hiljem olnud, pärast seda kui ma lõpetasin. Neid mehi ja naisi, kes tahavd UFC-sse saada on palju ja see sõel seal ees on väga tihe. Rahamatše korraldatakse niivõrd palju, et miks peaks saama üks eestlane UFC kaardile riigist, kus on miljon ja natukene peale inimest? MMA ei ole siin nagu mainstream ala, et ükstapuha, kus MMA matš on, on kohe 6000 inimest vaatamas, okei, kui ma oleks kõik oma vastased löönud esimeses raundis nokauti, siis see oleks olnud nagu mõeldavam olnud, aga seda ei juhtunud.

Olen näinud mehi, kes on 10-0 recordi ehitanud Euroopas, saanud siis UFC-sse, aga sealt ruttu tagasi tulnud, sest tegelikult nende tase UFC vääriline ei ole.

10-0 on isegi hea näide. Me siin sõelusime päris korralikult neid üritusi ja vaatsime, et kui me ühendust võtsime, kus teoreetiliselt need võistlused on, kes matše peavad, kellega saaks matše pidada. Üks näide on mul meeles, et kusagil USA-s või Mehhikos oli üritus ja võetigi mees kellel oli 2 võitu ja 3 kaotust ja teretulemast! Võib-olla oli ta kuulus nimi ja tõi publikut sisse, aga see kui palju see äri on raha pärast ja see kui palju see on spordi pärast, siis see on nagu natukene tasakaalust väljas täna, minu hinnangul. Ma arvan, et on turvaline öelda nii: meister on meister, kes on seal üleval otsas, aga mis tuleb pärast seda ja kui loogiline on see, kes saab järgmise võimaluse tiitlimatsiks, see on juba väga hall ala.

Kas Sinu hinnagul siit regioonist UFC-sse saamiseks on esmane võimalus oodata mõnda Euroopa üritust, mida on aastas mõni üksik ja siis oodata viimase hetke pull-outi Sinu kaaluklassis?

See on jah üks variant, teine on see, et rootslased ja nende management on päris hästi UFC-ga läbi põimunud, taanlased on saanud sinna samamoodi sisse. Kindlasti teatud meeste vastu, teatud üritustel võideldes jääd sa paremini silma. Alik üritas USA-st minna ja seal on sellesmõttes sama lugu. Võtame teist pidi, ma olen siin Englases eks, mul on 66kg kaaluklassis ports mehi, 70s ports mehi ja 77s ports mehi. Nüüd tuleb mingisugune mees, ütleme, et Riiast, siia, ütleb: “tere, ma tahan siin treenida ja saada paremaks.” Mis peaks olema minu motivatsioon treenida, kusagilt Riiast mingisugust venda paremaks, kui mu enda mehed ja anda talle esimesena võimaluse enne minu enda mehi? Ma kõigepealt hoolitsen ikka enda meeste eest ja  kui asjalood langevad kokku, siis ma ütlen sellele mehele riiast, et kuule, nüüd on sinu võimalus – oled sa nüüd valmis või sa ei ole mitte kunagi valmis. Sellesuhtes on see nagu karm äri ja selline ajastus ja oma hetke ära ootamine, õigel ajal õiges kohas olemine ja õiges seltskonnas liikumine on nagu oluline. See on asi mis mind ära väsitas, mulle väga meeldis kõvasti trenni teha ja pingutada, aga nagu ma ka varem öelnud olen, siis instagrami konto pidev uuendamine oli paras peavalu.

Kas jäglisite mis hooaeg tuleb TUF-is (UFC egiidi all toimuv reality show/turniir The Ultimate Fighter – toim.) või kas oleks olnud võimalus UFC Contender Series-sse minna?

Sealt liikus asju, aga ma ei tahtnud. Kui ma oleks kuskil 20-aastaselt Eestist ära läinud, oleks see mõeldav olnud, aga hiljem kodu on saanud armsamaks. Mingis mõttes mul jäi mulje, et on oluline, et ma elaksin ja treeniksin siin ja aitaks ka järgmisi inimesi taseme poolest tõusta. Kui oleks olnud tsaupakaa ja kolid kusagile ära võib olla, siis kui seal tekitad mingid sidemed ja juba teed kuskil nime, tuled koju tagasi ja saad seda ka edendada, aga samas võib ka mitte nii minna. Lõpuks seda varianti, et kusagile TUF-i minna, me enam ei kaalunud.

Selge on see, et nad teadsid minust, sest Mads Burnell läks UFC-sse, (Tõnissaar kohtus Burnelliga 2015. Aasta novembris ja võitis matši II raundi nokaudiga – toim.) Mads Burnelli manager blokkis ära minu mõned väga head Cage Warriorsi (üks Euroopa suurimaid MMA promotsioone – toim.) matšid ja lükkas seal teised mehed asemele. Ma tükk aega üritasin saada Cage Warriorsisse, aga seda ei juhtunud. Selles mõttes oli see võit Burnelli üle kirss tordi peal, et see sama vend, kes oli mulle selja taga käru keeranud päris pikka aega, tema nina all, tema sportlase suutsin nimodi ära võita. Mitte, et ma nüüd UFC-s oleks, aga see oli selline emotsionaalne võit pigem. Võib-olla oli selle asja nimi karma lihtsalt.

Burnelli matche UFC-s vaatasid? Minu meelest tuli ta üsna kiirelt selg ees tagasi sealt.

Jah vaatasin, aga enne UFC-d peavad väga paljud mehed selliseid matše, selliste vastastega, mis tegelikult väärivad UFC peakaardil olemist. Ma arvan, et me Madsiga olime selline võitluspaar, mis oleks võinud täiesti vabalt seal olla. Ma usun, et minu matšid nende meestega kellega Burnell tegi, ei oleks läinud samasuguselt! Ma arvan, et me olime Burnelliga selline komplekt, et keegi pidigi sealt juppidena välja tulema.

Kuidas Taanis välisvõistlejana võistelda oli?

Meil see Taani olustik läks üldse väga pekki, võistlustel läks ajakava sassi. Me arvasime, et meie matš tuleb, tegime korraliku soojenduse ära ja ei tulnud ega ei tulnud ning kell oli juba üle kesköö. Ma korraks istusin maha peale soendust ja Vallo (Hannus, treener 3D Treeningust – toim.) läks midagi vaatama ning ma jäin külmade ja higiste riietega magama saali nurka korraks. Kui ma ärkasin 10 minuti pärast, siis ma olin täiesti külm. Vallo tõstis lapasid mulle ja ma nägin, et ta üritas mõelda midagi positiivset välja, mida öelda mulle ja ta ei leidnud sõnu. Ma ütlesin talle: “Vallo ära pinguta, jumala sitt olukord on praegu.” Esimene raund seal matšis läks mul selle peale, et aru saada, kuhu ma sattunud olen. Lihtsalt keha läks korraks shutdowni. Sellesuhtes on põnev, et sa näed sportlast ringis ja tagant järgi on pärast hea öelda, et see tegi nii ja see tegi naa. Kuna ta tegi nii siis ta on päris sitt mees, aga kui sa paned taustalood sinna juurde siis võivad asjad hoopis teistsuguseks pöörduda.

-Ott Tõnissaar ja Vallo Hannus | Foto: Kris Süld

Nüüd saab kaks aastat täis sinu ametlikust karjääri lõpetamisest, mis sinu elus toimunud on?

Maadlusklubist Englas on saanud spordiklubi Englas. Minu maadlus treener Kristjan Press on nüüd minu kaastreener. Tema tegeleb maadlusosakonnaga, mina tegelen MMA osakonnaga Meil on hulk noori, maadlejatel on 70-80 noort, MMA osakonnas on hetkel umbes 60 noort ja kuskil 40 täiskasvanut peale. Meil on tegutsev ja aktiivne spordiklubi, kus on noored, kes tulevad saali, erinevate eesmärkidega. Spordiklubina on meie eesmärk nende noorte sportlike võimete maksimeerimine, kõik muu käib sinna juurde, ehk nad siis kasvavad inimestena ka.

Lõppu üks naljakam küsimus, järgnev tsitaat on Sinu blogist: “2009. Aastal käisime Portugalis BJJ Euroopa meistrivõistlustel. Mul läks seal hästi, sain absoluutkaalus siniste vööde arvestuses pronksi. Teekond selle medalini oli aga pikk. Sellega seoses on mul tegelikult kaks teravat kaaluvõtulugu (esimene oli seoses võistluste kontroll kaaluga, mis läks katki ja keegi ei teadnud kas on veel vaja kaalu langetada või mitte – toim.), aga teine väga trükimusta ei kannata, vähemalt täna veel mitte.” Kas see lugu täna kannatab trükimusta?

Ma ei tea kas see tänagi trükimusta kannatab. (naerab) Aga see oli esimene ja viimane kord kui ma testisin kõhulahtistitega kaalukaotamist. Kaal sai kaotatud, see läks nagu hästi, aga seal oli ka omajagu kõrval nähtusid ka, mis olid füüsiliselt päris ebameeldivad. (naerab).

1it.ee

Kommenteeri