INTERVJUU | Sten Saaremäe: ükskõik kui pika või lühikese etteteatamisega, kui UFC teeb pakkumise võtan selle vastu

-Sten Saaremäe | Foto: Ain Liiva/Yakuza Fight

Laupäeval, 27. aprillil toimub Helsingis Soome suurima vabavõitlusliiga üritus Cage 47. Võistlustel lähevad puuri kaks eesltast, spordiklubi Englas sportlased Sten Saaremäe (4-1) ja Alar Hutrov (4-1). Põhjanaabrite esiliigasse teist matši tegema minev Saaremäe andis tähtsa matši eel Fightsports24.ee portaalile põhjaliku intervjuu. 27-aastase eesltase vastaseks on varem Eestiski võistlemas käinud Markus Rytöhonka (5-2-1).

Kuidas Sa võitlusspordi juurde jõudsid?

Olin kunagi üsna priske poiss ja tahtsin kaalust alla võtta. Kui Tartusse ülikooli tulin oli mul huvi õppida mõnd kahevõitlusala. Käisime sõbraga MMA Raju 6 üritust vaatamas ja paari kuu pärast olingi Võimlas maasvõitluse algkursusel. Umbes pool aastat hiljem käisin juba esimesel võistlusel, toona oli selline võistlus nagu 3D liiga, mis oma olemuselt on sarnane praeguse Vabaringiga, kaaluklassid võib-olla olid ainult kindlamalt paigas. Kaotasin neli esimest amatöörmatši, pärast neid aga võitsin järjest kuus või seitse. Alguses tahtsin ennast lihtsalt proovile panna, hiljem keskendusin rohkem ning see andis ka tulemuse.

Millal Sa aru said, et tahad just selle spordiga oma tuleviku siduda?

See oli 2013. aasta suvel. Treenimine ja kõik, mis vabavõitlusega kaasneb hakkas mulle niivõrd palju meeldima. Tol ajal hakkasime ühes pundis trenni tegema koos Ott Tõnissaarega. Treenisime koos pea igapäevaselt, mina, Ott ja Alar Hutrov, mingi aeg hiljem liitus ka Kaupo Kokamägi.

Räägi see lugu lahti, kuidas Sinu ja Alari amatöörkarjäärid “ära lõpetati”.

Kui loodi rahvusvaheline alaliit IMMAF, siis nende üks reegel oli see, et amatöörsportlane ei tohi teha matše profisportlaste vastu. Mina olin Raju 12-el võistlenud prantslase Abdel Lifiga, kel oli kaks või kolm profimatši olnud. Toona tehti selline fännimäng, et anti üles kaheksa amatöörsportlast ja fännid said hääletada ühe neist õhtusele üritusele võistlema ja mina võitsin selle ning sain prantslasega matši teha. Minu seisukohast oli see tol ajal õige käik. Sain võistelda hea tasemega välissportlase vastu, see oli küll amatöörmatš, kuid siiski rikkus IMMAF-i suhtes minu tuleviku ära.

2015. aastal toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused, tulin sulgkaalus Eesti meistriks ning finaali ja ka teiste varasemate tulemuste valguses sain võimaluse minna Euroopa meistrivõistlustele võistlema, nagu ka Alar ja kergekaalus kulla saanud Kaupo. Umbes kuuaega enne EM-i tuli Ott meie juurde, läksime just parasjagu hommikul ÜKE trenni, uudisega, et ta sai IMMAF-ilt kirja ja me Alariga ei kvalifitseeru enam amatöörsportlaste alla. Tuli teha valik, kas panna pillid kotti ja lõpetada sporditegemine üldse ära või siis hakata profiks. Variant üldse ära lõpetada ei tulnud kõne allagi ja nii meist profid saidki.

Oled Sa amatööride tiitlivõistlusi selle pilguga vaadanud, et kuidas Sul seal minna võiks?

Jah, olen küll. Esiteks, see on küll amatöörsport, aga kuidas Kaupo turniiriformaadis EM-il finaali jõudis – see on meeletult kurnav kehale ja kindlasti on vaja natuke õnne ka. Kui vaadata üldist taset, siis midagi ülemõistuse seal ei ole. Seda näitasid ka Kaupo tulemused. Ma arvan, et minu tase oleks selline olnud, et medali oleks kindlasti võinud ära võtta. Kui IMMAF-i turniiride matše vaadata, siis tavaliselt võidavad need, kes on head maadlejad. Pigem jõuavad kaugele head maadlejad, kui head lööjad.

Tegid oma profidebüüdi 2016. aasta oktoobris Xplosion Fight Series’il Renatas Buskuse vastu, mis meenub, kui esimesele profimatšile mõtled?

Kogu see meedia, mis sellega kaasas käis, tol ajal Xplosion oli suur üritus, kõik see promo ja ülesehitus oli üsna uus minu jaoks. Raju ajal veidi kogesin ka seda, aga nüüd kuna tegemist oli profimatšiga, siis see pandi veel suurema kella külge, käisime näiteks Power Hit Radios intervjuud andmas. Ringi läksin nagu ikka, raundid olid veidi pikemad, seda oli tunda. Kuigi mul vastupidavus oli väga hea ja võitsin kolmandas raundis vastase alistumisega. Mul ei ole kunagi nii pikalt adrenaliin üleval olnud, kui debüüdi järgselt. Matš toimus üheksa-poole kümne ajal õhtul ja alles hommikul kuue-seitsme ajal tundsin, et adrenaliin hakkas vaikselt üle minema ja alles siis hakkas keha valutama.

Teise matši Aleksander Strogi vastu kaotasid esimese raundi nokaudiga, kuigi suutsid ta ise nokdauni lüüa enne.

Läksin teda lõpetama, kui ta nokdauni lõin, aga kuna me teadsime, et ta on hästi tugev maasvõitleja – keerutab seal all ja tal on pikad jäsemed, lasin tal püsti tulla. Pärast ülekandest järgi vaadates, siis kommentaatorid pidasid seda toona veaks, aga tol hetkel see oli ainuõige otsus, kuna ta peale kukkumist osavalt puges nööride alla ja sai juba taastuda seal ning hakkas ohtlikult ründama mu jalga. Minu nurgameeskond, Ott Tõnissaar ja Vallo Hannus, hüüdsid mulle, et ma ära tuleks sealt ja püsti uuesti löökidega mängima hakkaksin. Kuna ta ehmatas sellest nokdaunist ära, siis ta tuli tapvalt lööma mind, et seda uuesti ei juhtuks ja ma läksin tema agressiivse löömisega kaasa. Tol hetkel ma ei tundnud seda jõudu tema löökides. See oli loll löökide vahetus temaga ja sain karistatud. Pärast matši olin meeletult vihane, et oma jäärapäisuses jäin temaga seal lööke vahetama.

-Sten Saaremäe ja Aleksandr Strogi | Foto: Ain Liiva/Yakuza Fight

Järgmisena tuli Pärnu matš leeduka Linauskase vastu, kus ma nokaudi kaotusest tagasi tulin. Mu püstivõitluse treener Vallo Hannus ütles nii soojenduse ajal kui ka peale matši, et ma ei olnud seal päris mina ise. Mul ei olnud mingit hirmu uuesti ringi minna, aga tavaliselt pärast nokaudiga kaotust alateadlikult sportlastel jääb mingi kartus hinge. Paras surumine oli see matš, aga läks hästi, et võitsin ja üle sain kaotusest.

Seejärel võitsid Jani Haggi, Soomes, Carelia Fightil.

Selleks matšiks sain suvel päris hästi valmistuda, olin väga õnnelik, et sain ennast kohe pärast Fightlandi uuesti proovile panna. Carelia tegi hea pakkumise, võrdväärne vastane ja täpselt selline hea samm edasi. Seal matšis esimene raund ma sain päris kõvasti kere peale. Kaotasin avaraundi kindlalt, ma ei saanud oma maadluskaitset tööle, vastane sai mind maha ja suletud kaitsest tugevalt lüüa, korra lõi isegi pildi virvendama. Aga ma teadsin, et sellises kohas ma ei saa elu sees kaotada ja tuli rahulikult keskenduda. Raundi lõpus ma sain püsti ma sain püsti ja teda paar korda lüüa ka. Enne, kui raund läbi sai, ma nägin, et vastane oli väga väsinud. See andis palju enesekindlust, ta oli meeletu töö maasvõitlusesse pannud ja ennast sellega läbi põletanud. Teise raundi läksin kohe palju julgemalt teda lööma ja kaitsesin tema maadluse ära. Ma oleks ta peaaegu löökidega lõpetanud ja lõpus sain selga ka talle, sealt oli võimalus teda alistada. Võitsin kohtunike ühehäälse otsusega.

Tänavu veebruaris tegid Cage’is debüüdi Ville Mankineni vastu ja võitsid kohtunike ühehäälse otsusega. Kuidas tase Soome suurimas promotsioonis tundus?

Mankinen oli väga hea vastane, kuigi see ta recordist võib-olla välja ei paistnud, 0 võitu ja 1 kaotus, aga ta amatöörrecord oli selle eest 9 võitu ja 2 kaotust. Teda peeti Tom Niinimäki mantlipärijaks, kes tal ka nurgas oli. Mingi papist poiss Mankinen kindlasti ei olnud, füüsiliselt väga tugev ja lõug pidas ka hästi vastu. Kohe esimeses raundis kaks korda suhteliselt väikse aja jooksul ta lõi mind nii tugevalt, et võttis jalad nõrgaks. Esimesel korral ma olin kohal ja teadvustasin endale, et sain just tugevalt pihta, aga teisel korral läksin ise lööma ja ei näinud seda haaki. Sain tugevalt pihta ja paar sekundit olin eemal, paari sekundit ei mäleta sellest matšist. Kui pilt ette tuli, siis sain aru, et pean ise palju liikuma ja ei tohi seisma jääda – pean ise ka lööma või maadlema. Kuna ta jooksis löökidega peale tol hetkel, siis tundus maadlema minek kõige õigem otsus olevat. Sain kilntšis ära taastuda, see andis ka mänguplaani mõttes kindlust järgnevateks raundideks, sest tundsin, et olen temast maadluses üle. Teiseks raundis saingi nurgast juhised, et võiksin teda puuri seinas kontrollida ja võimaluse korral maha viia ja proovida alistada ja täpselt nii ma tegingi. Teda oli üsna kerge maha viia, kuid maas kontrollida oli raske, suutsin siiski võita.

Olete Englases selge suuna võtnud, et journeymanidega te recordeid ehitama ei hakka?

Jah, me lähme karjääri vaadates selle mõttega peale, et iga järgmine samm peaks olema edasi ja iga vastane järjest tugevam. Kui päeva lõpus Sten Saaremäe record Sherdogis ette võetakse, siis ei oleks seda, et mingi vend on 1-4, teine 5-10 ja kolmas 6-10. Ma ei taha sellist asja, iga järgmine vastane peab olema samm edasi. Mina ja keegi minu tiimist ei taha, et ma mingite suvaliste vendadega võistleksin. See ei tuleks minu karjäärile kuidagi kasuks. Kui mu eesmärk oleks lihtsalt sporti nautida, siis võib-olla tuleks selline asi kõne alla, aga minu eesmärk on ikkagi spordis kaugele jõuda. Cage on suur ja tunnustatud promotsioon ja kui seal teha häid ja huvitavaid matše, siis on võimalus edasi liikuda veel suurematesse liigadesse. Sealt on võitlejaid isegi UFC-sse läinud, näiteks Amirkhani, Packalen, Kuivanen, Niinimäki.

Nüüd võistled 27. aprillil Markus Rytöhonka vastu, kes on kunagi ka Rajul võistlenud, mäletad teda Raju aegadest?

Ei, Raju aegadest ma teda ei mäleta. Kui mina võitsin Carelial Haggi, siis nädal hiljem tema võitis Cage’is, siis ta jäi mulle silma. Vaadates ta recordit, ma leidsin, et ta võiks hea vastane olla mulle. Me pidime algselt juba eelmise aasta oktroobris Rytöhonkaga kohtuma, kuid siis ta jäi haigeks. Seejärel proovisime matši ümber tõsta 16. veebruari peale, kuid saime mõlemad veebruaris isaks. Mina siiski võistlesin Mankineni vastu. Cage tegi jaanuaris pakkumise ja võtsime elukaaslasega riski ja risk tasus ära ennast.

Tema viiest võidust neli on nokautidega tulnud, tundub päris ohtlik vastane?

Jah, enamus tema võidud on tulnud tehnilise nokaudiga, ta tahab hirmsa survega peale tulla ja maadlust otsida, et maha viia ja sealt proovida lüüa. Rytöhonkal on selline robustne maadlussurve ja ta tahab tulla agressiivselt lööma. Ma ei näe, et tema löömine ja maadlus nii-nii ohtlikud oleksid. Kindlasti tuleb huvitav matš, mida vaadata – tema tahab mind maha viia ja mina võitlust pigem püsti hoida. Kaupo ja Alar on mõlemad sarnase stiiliga nagu Rytöhonka, niiet põhimõtteliselt ma olen aastaid juba sarnase stiili vastu treeninud ja sparrinud. Ma arvan, et olen päris hästi valmi selle matši jaoks, vastav mänguplaan tema jaoks paika pandud, mida me 27. siis teostame.

Nagu enne mainisid, Cage’ist on otse UFC-sse mindud. Kas näed endal võimalust sama teha, kui suudad neli-viis matši järjest võita?

Eks see oleneb sellest, kas ja kui muljetavaldavalt ma matše võita suudan. Profisport on ikkagi äri ja palju oleneb sellest, kui kõrgeks promootorid minu väärtust peavad. Ideaalmaailmas, kui UFC-sse pakutakse matši, ükstapuha kui pika või lühikese etteteatamisega – ma võtan selle matši vastu. UFC, Bellator, One FC või Cage Warriors oleks need kohad kuhu ma päeva lõpuks ikkagi välja jõuda tahaksin.

polar.com

Kommenteeri